Loomad, kelle armsa välimuse taga peitub üllatav agressiivsus
07.09.2017
Loomad, kelle puhul inimene on kindel, et tegu on täiesti ohutute olenditega, võivad teinekord päris agressiivselt käituda. Mashable on teinud kokkuvõtte vagura väljanägemisega loomadest, kelle kohta võiks öelda, et vaga vesi, sügav põhi.
Koaalad
On üsna raske uskuda, et maailma ühel armsamal ja pehmemal loomal võib olla ka vägivaldne pool. Tavaliselt hoiavad koaalad omaette ja neil on kindel söömist ja magamist hõlmav päevakava. Küll aga paljud inimesed ei tea, et koaalad võivad isegi liigikaaslaste suhtes vägivaldsed olla, rääkimata siis koertest või inimestest, kes nende elu-olu häirivad.
2014. aasta detsembris hammustas tige koaala Lõuna-Austraalias Mary Anne Forsterit sel ajal, kui naine üritas oma kahte koera koaala käest päästa. Loom pures hammastega naise jalga ja keeldus lahti laskmast. Viimaks õnnestus naisel koaala lõuad lahti kangutada, mispeale too alla andis. Tekitatud vajasid arstide kätt.
Koprad
Koprad on tuntud oma kollaste pikkade hammaste ja insenerioskuste poolest. Pealtnäha on nad rahulikud tegelased, kes hammastega puid maha võtavad ja veekogudesse oma eluasemeid rajavad. Aga tegelikult on nad territoriaalsed ja neile ei pruugi sugugi meeldida, et keegi teine nende elupaigas toimetab.
Üks omalaadne juhtum on teada Valgevenest, kus kobras ründas kalameest, hammustades viimast reide. Viimane surigi reiearteri purunemisest tekkinud verekaotusesse.
Veelgi tigedam, kui täiesti elujõuline ja terve kobras võib olla kobras, kes on marutõves. Kanadas on teada juhtumeid, kus marutõves koprad on veekogudes ujujaid jälitanud ja teada on juhtum, kus USAs Virginia osariigis asuvas Bancrofti järves ründasid koprad ühte 83-aastast suplevat vanaprouat. Šokis naine keeldus edaspidi seda paika külastamast.
Lehmad
Tõepoolest, kõik lehmad ei ole sugugi tigedad ega agressiivsed, aga need kes on, võivad olla tõeliselt hirmuäratavad. 1920. ja 1930. aastatel püüdsid sakslased aretada spetsiaalset tõugu lehma, kes oleks suurt kasvu ja tige nagu pull.
Vendadest zooloogid, Heinz ja Lutz Heck hakkasidki otsima võimalust taastada väljasurnud metsikud härjad, kellest räägib germaani mütoloogia ja kes asustasid mitmeid sajandeid tagasi alasid Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Viimane teadaolev isend suri 1627. aastal Poolas.
Zooloogidest vennad kujutasid oma vaimusilmas ette maailma, kus nad saaksid küttida uhkeid, suursuguseid ja vihaseid härgi ning asusid aktiivselt tõuaretusega tegelema, valides välja agressiivsemad ja tugevama kehaehitusega Hispaania võitlushärjad.
Peagi puhkes aga Teine maailmasõda ja planeeritud projekt jäigi suures osas soiku. Superlehmad, keda oli vendadel paljundada õnnestunud, elasid aga edasi. Neid on võimalik osta veel tänapäevalgi. Farmer ja fotograaf Derek Gow ostis 2009. aastal mõned lehmad oma Inglismaal asuvasse farmi, kus tal õnnestus elukaid ka paljundada. Farmer ise sõnas, et need võimsad lehmad võivad tappa igaühe ja nendega tegelemine polevat üldsegi naljaasi.
Delfiinid
Kõlab uskumatult, aga ka delfiinid võivad oma tumedamat poolt näidata. 1990. aastatel leiti Atlandi ookeani mõlemal kaldal hukkunud ja lõhkikistud pringleid ja väikeseid delfiine, kes olid lainete poolt kaldale uhutud. Viimaks jõudsid teadlased järeldusele, et massilise hukkumise põhjuseks olid isased delfiinid, kes tapsid endast väiksemaid loomi, kaasa arvatud omaenda poegi. Tegid nad seda sellepärast, et neil käis väiksematest jõud lihtsalt üle.
Luiged
Suurbritannias Walesis kogus negatiivset kuulsust luik nimega Hannibal, kes tappis 15 liigikaaslast ja vigastas tuhandeid teisi. Tavaliselt lõi ta oma ohvreid nokaga, peksis tiibadega, murdis nende varbad ja hoidis nende päid niikaua vee all, kuni ohvrid uppusid. Peale igat mõrtsukatööd kõndis lind uhkusega tapetu ees, demonstreerides oma «saavutust» uhkelt ka oma kaasale - luigele, keda tunti proua Hannibali nime all.
Jõehobud
Tagasihoidlike ja heatahtlike hiiglastena näivad jõehobud tapavad aastas rohkem inimesi, kui seda teevad lõvid, tiigrid või karud. Jõehobud võivad olla vägagi agressiivsed. Ehkki nende kopsaka ja toeka kere põhjal võiks eeldada, et ega need elukad joosta küll ei jaksa, on see arvamus aga vägagi ekslik. Jõehobud suudavad joosta maismaal kiirusega peaagu 50 kilomeetrit tunnis ja nad ajavad taga kõike, mis ette jääb, olgu selleks siis teine jõehobu, inimene, krokodill või paat.
Lugege teisi lemmiku lugusid SIIT
