Kasside loomulik eluviis ja omavaheline läbisaamine
Erinevalt koertest või inimestest, kes loovad koos elades selgeid ühiseid sidemeid ja teineteisest sõltuvaid suhteid, on kass loomult territoriaalne erak. Looduses hoiab iga kass teistest isenditest teatud distantsi ning jagab teiste liigikaaslastega ruumi vaid siis, kui toitu ja turvalisi magamiskohti on piisavalt.
Teadusuuringud näitavad, et kodutingimustes ei moodusta kassid ühtset ja üheselt toimivat sõpruskonda, vaid pigem eraldi piirkondi ja ajakavasid. Kui ühes kodus elab mitu kassi, jagavad nad tihti sama tuba või koridori nii, et üks kasutab ruumi hommikul ja teine õhtul, vältides sellega otsest silmast silma kohtumist.
Varjatud vaenulikkus ja püsiv stress
Kuna kassid püüavad kaklusi ja füüsilisi pingeid viimase võimaluseni vältida, väljendavad nad oma rahulolematust väga vaikselt. Uuringute kohaselt on mitme kassiga kodudes levinud varjatud vaenulikkus, kus tugevam või enesekindlam kass blokeerib vaikselt teise kassi liikumisteid.
Selline blokeerimine võib seisneda pelgalt selles, et üks kass istub ukseavas, trepil või liivakasti läheduses ning vaatab teisele otsa. Teine kass tajub seda otsese keeluna ning otsustab taganeda. Pidev selline pingeseisund tekitab nõrgemas kassis kroonilist ärevust, mis avaldub tihti urineerimisprobleemide, liivakastist mööda pissimise või seletamatute põiepõletikena.
Kuidas tagada igale kassile rahulik elukeskkond?
Loomakäitumise eksperdid soovitavad mitme kassiga majapidamises lähtuda kindlatest põhimõtetest, et ennetada tülisid ning tagada kõigi lemmikute heaolu.
Paigutada piisavalt elutähtsaid ressursse kodu eri osadesse. Liivakaste, toidu- ja veekausse ning kraapimispuid peaks olema alati ühe võrra rohkem, kui majapidamises on kasse.
Eraldada toidu- ja veekausid üksteisest ning teiste kasside söögikohtadest. Kass soovib süüa rahulikus keskkonnas ilma, et peaks teise kassi lähedust või rünnakut kartma.
Luua ruumidesse piisavalt vertikaalset pinda ehk kõrgeid riiuleid, ronimispuid ja pesasid. Kõrgemal asumine annab kassile turvatunde ja võimaluse teisi pereliikmeid ülevalt poolt ohutult jälgida.
Hoolitseda selle eest, et igal kassil oleks võimalus soovi korral täielikult eralduda ja omaette olla ilma, et teine kass tema teed tõkestaks.
Allikatest
Artikkel toetub Kopenhaageni Ülikooli (University of Copenhagen) ning Bristoli Ülikooli (University of Bristol) vetkäitumise ja loomade heaolu teadurite avaldatud uurimustele.
