Söötmine: loodud pidevalt närima
Metsikus looduses veedab hobune kuni kaks kolmandikku ööpäevast rohtu süües, liikudes pidevalt ja närides väikeste portsjonite kaupa. Tema magu on väike ja toodab happed pidevalt, seedekulgla aga eeldab ühtlast kiudainevoogu. See seletab kõige tähtsama söötmisreegli: hobuse toidu alus peab olema kiudaine, näiteks hein või karjamaarohi. Soovituse kohaselt peaks kiudaine moodustama vähemalt 60% päevasest ratsioonist ning hobune vajab kiudainet umbes 1,5–2% oma kehamassist päevas. Teravilja ja jõusööta lisatakse alles siis, kui töökoormus seda tegelikult nõuab – mitte harjumusest.
Kõige ohtlikum viga on järsk muutus. Hobuse seedesüsteem ei talu äkilisi üleminekuid: uus heinapartii, ootamatu suur teraviljaportsjon või kevadine järsk pääs mahlasele rohumaale võivad vallandada koolikud – kõhuvalu, mis on hobuste üks sagedasemaid surmapõhjuseid. Seepärast tehakse kõik söödamuudatused aeglaselt, mitme päeva või nädala jooksul, ja kevadist karjamaale laskmist alustatakse lühikeste, 15–30-minutiliste käikudega, mida pikendatakse tasapisi.
Laminiit: haigus, mis algab söögikausist
Laminiit ehk kabjapõletik on üks valusamaid ja tõsisemaid hobusehaigusi ning sageli on selle juur toitumises. Liiga suhkru- ja tärkliserikas sööt – noor mahlane rohi, teravili, melassipõhised söödad – on tuntud vallandaja, eriti ülekaalulistel hobustel ja teatud ainevahetushäiretega loomadel. Ennetuseks soovitatakse madala suhkrusisaldusega kiudainet, näiteks küpsemat heina või leotatud heina, ning ülekaalu vältimist. Oluline nüanss: isegi laminiidiohtliku hobuse kiudainekogust ei tohiks langetada allapoole umbes 1,5% kehamassist ilma loomaarstiga nõu pidamata, sest nälgimine toob kaasa omaette ohud.
Hambad: kasvavad kogu elu
Hobuse hambad ei ole nagu meie omad – nad kasvavad ja nihkuvad kogu elu jooksul. Kuna hobune närib rohtu ringja liigutusega, kulub hambaemail ebaühtlaselt ja teravad servad võivad tekitada suus haavandeid ja valu. Tulemus on hobune, kes sööb aeglaselt, pillab sööta, hoiab pead viltu või hakkab ratsutamise ajal vastu. Just seepärast soovitatakse hobuse hambaid lasta loomaarstil või hambaspetsialistil kontrollida vähemalt kord aastas ning teha vajadusel hammaste viilimist. Väga noored ja väga vanad hobused vajavad sagedasemat jälgimist.
Kabjad: "no hoof, no horse"
Vana sepasõna "no hoof, no horse" – ilma kabjata pole hobust – tabab olemuse täpselt. Kabi kasvab pidevalt ja vajab regulaarset hooldust, isegi kui hobune ei tee tööd. Enamik hobuseid vajab kabjahooldust umbes iga kuue nädala tagant, kuigi täpne sagedus sõltub koormusest: kergemas töös või puhkusel olev hobune võib vajada hooldust harvemini, ratsahobune sagedamini, ning rautatud hobuse rauad vahetatakse tavaliselt iga nelja kuni kuue nädala järel. Igapäevane kabjade puhastamine ja ülevaatamine aitab varakult märgata kive, mädanikke või vigastusi.
Parasiiditõrje: vähem, aga targemalt
Ussitõrje mõtteviis on viimastel aastatel oluliselt muutunud. Varem ussitati kõiki hobuseid kindla graafiku järgi aastaringselt, kuid see on tekitanud tõsise probleemi – parasiitide ravimiresistentsuse. Tänapäeva soovitus, mille annab muu hulgas Ameerika hobuseveterinaaride ühendus AAEP, on strateegiline lähenemine: teha roojaproovide analüüs (nn munade loendus), et selgitada välja, millised hobused on tegelikult suured parasiitide levitajad, ja ussitada eelkõige neid. Proov tehakse tavaliselt kord või kaks aastas, sageli varakevadel enne nakkushooaja tippu. Nii koheldakse just neid loomi, kes seda vajavad, ja hoitakse ravimid pikemalt tõhusana.
Vaktsineerimine
Hobuste vaktsineerimisel on üks haigus, mis paistab teistest välja: teetanus ehk kangestustõbi. Hobune on teetanuse suhtes eriti tundlik ja väiksemgi torkehaav mullaga kokku puutunud kabja- või jalapiirkonnas võib olla eluohtlik. Seepärast peetakse teetanusevaktsiini hobusel põhivaktsiiniks, mida uuendatakse regulaarselt ja vajadusel ka pärast vigastust. Sõltuvalt hobuse elust ja kokkupuudetest – näiteks kui loom käib võistlustel või puutub kokku paljude teiste hobustega – lisandub sageli hobusegripi vaktsiin, mida uuendatakse tihedamini. Täpse vaktsineerimiskava koostab alati loomaarst, arvestades konkreetse hobuse riske ja piirkonna olukorda.
Millal loomaarsti kutsuda
Hobuse puhul on mõned märgid, mille korral ei tohi oodata. Koolikute tunnused – rahutus, sagedane pikaliheitmine ja püstitõusmine, kaabitsemine, küljele vaatamine, söögist keeldumine ja väljaheite puudumine – nõuavad kohest tegutsemist, sest seisund võib kiiresti halveneda. Samuti tasub loomaarsti poole pöörduda, kui hobune lonkab, ei taha jalale toetuda, palavikustub, köhib püsivalt või muudab järsult söögiisu ja käitumist. Hobuse suurus loob petliku tunde, et aega on – tegelikkuses on paljud hobusehaigused just seetõttu ohtlikud, et arenevad kiiresti.
Kokkuvõte
Terve hobuse saladus ei peitu kallites lisandites ega imevahendites, vaid järjekindluses: pidev kiudainepõhine sööt ilma järskude muutusteta, korrapärane kabja- ja hambahooldus, tark parasiiditõrje, õiged vaktsiinid ning peremehe oskus märgata, kui midagi on teisiti. Kõige selle taga on üks põhimõte – austada seda, kuidas hobune on loodud elama. Ja iga kord, kui tekib kahtlus, on kõige usaldusväärsem nõuandja hobust tundev loomaarst või kogenud spetsialist.
