Liigikaaslase olemasolu kui füsioloogiline põhivajadus
Šveitsi seadusandluses on merisigade üksinda pidamine uuringutele tuginedes rangelt keelatud ja määratletud looma julma kohtlemisena. Šveitsi ja Austria etoloogide läbi viidud katsetes mõõdeti üksinda ning paaris elavate merisigade kortisooli ehk stressihormooni taset ning jälgiti nende südame löögisagedust erinevates igapäevastes olukordades.
Tulemused näitasid, et liigikaaslase kohalolu toimib loomale niinimetatud sotsiaalse puhvrina, mis leevendab keskkonnast tingitud hirme ja ärevust. Üksinda elavatel merisigadel püsib stressihormooni tase pidevalt normist kõrgemal, mis nõrgestab immuunsüsteemi, tekitab seedehäireid ning muudab looma vastuvõtlikuks erinevatele haigustele.
Suhtluskeel ja emotsionaalne heaolu
Merisead ja teised närilised suhtlevad omavahel keerulise häälitsuste, lõhnamärkide ja kehakeele süsteemi abil, mida inimene ei suuda neile kunagi täielikult asendada. Teadlased tuvastasid merisigadel üle kümne erineva spetsiifilise häälitsuse, alates rahulolevast plõksimisest ja sädistamisest kuni hoiatus- ning suhtlussignaalideni, mida kasutatakse karjasisese hierarhia ja usalduse hoidmiseks.
Kui merisiga või küülikut peetakse isoleeritult, jääb loom ilma võimalusest oma liigiomast käitumist väljendada. Inimjõul pakutav tähelepanu ja paitamine on loomale meeldiv, kuid see ei korva teise samast liigist isendi juuresolekut, kellega koos toituda, turvaliselt magada ning vahetut kontakti hoida.
Kuidas tagada väikeloomale täisväärtuslik elu?
Loomakäitumise eksperdid soovitavad väikeloomade võtmisel ja pidamisel lähtuda teaduspõhistest põhimõtetest, võttes merisead ja teised sotsiaalsed väikeloomad koju alati vähemalt paarina, eelistatult samast sugupoolest isendid või kastreeritud ning steriliseeritud paarilised.
Samuti on oluline tagada loomadele piisavalt suur elupind, mis võimaldab neil vajadusel üksteisest eemalduda ja omaette olla, välistades sellega territoriaalsed konfliktid. Lisaks liigikaaslase seltsile vajavad loomad ka vaimset stimulatsiooni, näiteks toidu ja värskete okste peitmist erinevatesse kohtadesse, mis stimuleerib nende loomulikku otsimis- ja närimisinstinkti.
Allikatest
Artikkel toetub Berni Ülikooli (University of Bern) loomade heaolukeskuse ning Viini Veterinaarmeditsiini Ülikooli (Vetmeduni Vienna) etoloogide avaldatud teadustöödele ajakirjades Applied Animal Behaviour Science ja Journal of Veterinary Behavior.
