See on aastakümne pikkune otsus
Kõige olulisem number, mida enne otsust teada, on eluiga. Kass elab tänapäeval keskmiselt umbes viisteist aastat, tubasena sageli rohkemgi, ja koera eluiga küünib olenevalt tõust sageli kümne kuni viieteistkümne aastani. See ei ole loom "praeguseks eluetapiks", vaid kaaslane, kes elab su kõrval läbi kolimiste, töökohavahetuste, suhete ja laste sünni.
Seepärast tasub esimene küsimus suunata mitte loomale, vaid iseendale: milline on mu elu viie ja kümne aasta pärast? Kas ma kolin tõenäoliselt üürikorterisse, kus loomad pole lubatud? Kas plaanin palju reisida? Kas mul jätkub aega loomale ka siis, kui esimene vaimustus on möödas? Loom ei mõista, miks tema eest äkki enam ei hoolitseta. Just säärased ebarealistlikud ootused on kõige sagedasem põhjus, miks loomad varjupaika satuvad.
Õige loom õigele elule
Populaarne viga on valida loom välimuse või moe järgi, mitte selle järgi, kuidas ta tegelikult elab. Iga liik ja tõug on erinev, ja needsamad omadused, mis ühe inimese jaoks on võlu, on teise jaoks paras katsumus.
Energiline karja- või jahikoer vajab tunde liikumist ja tegevust päevas – korteris istuva inimese juures muutub ta õnnetuks ja "probleemseks". Kass on iseseisvam, kuid vajab siiski tähelepanu, mängu ja seltsi. Väikeloomad nagu küülikud või närilised näivad "lihtsa" valikuna, kuid neil on sageli üllatavalt spetsiifilised vajadused ruumi, toidu ja seltsi osas. Enne otsust tasub ausalt hinnata oma elutempot, kodu suurust, pereliikmete ootusi ja seda, kui palju aega igapäevaselt reaalselt loomale jääb. Hea reegel: vali loom oma elu järgi, mitte ära muuda oma elu ümber looma järgi, keda sa polnud valmis pidama.
Ausalt kuludest
Loomapidamine maksab rohkem, kui ostuhind laseb arvata. Eestis on hinnatud, et ainuüksi toidule võib kuluda suurusjärgus sada eurot kuus, ja sellele lisanduvad püsikulud, millele algaja sageli ei mõtle: iga-aastane vaktsineerimine koos visiiditasuga, regulaarne ussi- ja parasiiditõrje, kastreerimine või steriliseerimine (mis maksab olenevalt loomast ja suurusest kümneid kuni üle saja euro), varustus, liiv või allapanu ning kindlustus või reserv ootamatuteks ravikuludeks.
Just see viimane on kõige olulisem. Üks õnnetus või ootamatu haigus võib tähendada mitmesajaeurot – või suuremat – veterinaararvet. Enne looma võtmist tasub endalt küsida: kas mul on võimekus katta ka ootamatu suur ravikulu? Kui vastus on ebakindel, tasub kaaluda lemmikloomakindlustust või sihtotstarbelist säästu.
Kust loom võtta
Loomal võib olla väga erinev taust ja see mõjutab nii tema tervist kui iseloomu. Varjupaigast looma võtmine annab kodu loomale, kes seda hädasti vajab, ja varjupaiga töötajad tunnevad tavaliselt looma iseloomu ning oskavad aidata sobiva valiku teha. Kui otsustad kasvataja kasuks, väärib usaldust vaid vastutustundlik aretaja: see, kes laseb näha ema ja pidamistingimusi, vastab meelsasti küsimustele, ei anna loomi ära liiga noorena ning hoolib sellest, kuhu loom läheb. Väldi juhukuulutusi ja "odavaid pakkumisi", mille taga võib olla halbades tingimustes toimuv masskasvatus – odav ostuhind muutub sageli kalliks terviseprobleemide näol.
Kohustused, mida seadus ette näeb
Loomapidamine ei ole ainult moraalne, vaid ka juriidiline vastutus. Marutaudivastane vaktsineerimine on Eestis koertele ja kassidele seadusega kohustuslik. Lisaks muutub oluline muudatus peagi reaalsuseks: Põllumajandus- ja Toiduameti andmetel muutub koerte, kasside ja valgetuhkrute kiibistamine ning registreerimine üleriigiliselt kohustuslikuks alates 1. juunist 2027, mil andmed kantakse PRIA hallatavasse ühtsesse lemmikloomaregistrisse ja registreerimisel tuleb tasuda riigilõiv. Kiip on väike, naha alla paigaldatav identifikaator, mis aitab kadunud looma omanikuga taas kokku viia – seega on see ka loomale endale kasulik. Loomapidaja üldine kohustus on tagada loomale liigiomased pidamistingimused, sobiv toit, vesi ja vajadusel veterinaarabi.
Enne kojutoomist: valmistu ette
Kui otsus on kaalutud ja langetatud, tasub kodu ette valmistada juba enne looma saabumist. See tähendab sobivat toitu ja jooginõusid, magamiskohta, transpordipuuri, liivakasti või allapanu, esmaseid mänguasju ning kodu "loomakindlaks" tegemist – mürgised taimed, ravimid, väikesed allaneelatavad esemed ja ligipääs ohtlikele kohtadele tuleb kõrvaldada. Esimesed päevad uues kodus on loomale stressirohked, seega anna talle rahu, aega ja vaikset kohanemist, ilma liigse tähelepanu ja külalistetulvata.
Kokkuvõte
Lemmiklooma võtmine on üks kaunimaid otsuseid, mille inimene teha saab – aga ainult siis, kui see on tehtud lahtiste silmadega. Mõtle läbi oma tulevik, vali loom oma tegeliku elu järgi, arvesta kuludega ausalt, hangi loom vastutustundlikust kohast ja tunne oma kohustusi. Kui kõik need vastused on paigas, ei ole sa saanud lihtsalt looma, vaid oled valmis olema talle see inimene, keda ta väärib. Ja kui mõni küsimus jääb lahtiseks, tasub enne otsust rääkida loomaarsti, varjupaiga töötaja või kogenud loomapidajaga.
