Aeglase elutempo bioloogilised eelised
Kodustes tingimustes peetavate lemmikloomade seas on kilpkonnad ühed pikema elueaga olendid. Kõige sagedamini lemmikloomana peetavad Kreeka ja Nelivarvas-kilpkonnad elavad õigete elutingimuste korral tavaliselt 50–80 aasta vanuseks, kuid fikseeritud on ka üle saja aasta vanuseid isendeid. Veekilpkonnad, näiteks laialt levinud punakõrv-ilukilpkonnad, saavutavad õige hoolitsusega hõlpsalt 30–40 aasta vanuse ea.
Erakordse pikaealisuse taga on kilpkonnade kohastumus hoida oma ainevahetus ja rakujagunemine võrreldes imetajatega ülimalt aeglasena. Kuna nende rakud kulutavad energiat aeglaselt, tekib organismi töötamisel vähem rakke kahjustavaid mürgiseid kõrvalprodukte. See aeglustab oluliselt kudedes vananemisprotsesse ning võimaldab neil üle elada ka pikemaid toidu- ja veenappuse perioode.
Kilbi olemus
Üks levinumaid eksiarvamusi on see, et kilp on kilpkonnale justkui majaks, millest ta saab välja pugeda. Tegelikult on kilpkonnal kilp tema skeleti ja lülisamba otsene pikendus – selgroog ning ribid on evolutsiooni käigus liitunud välimiste luuplaatidega.
Kilbi pealmine kiht koosneb keratiinist ehk samast valgust, millest moodustuvad inimese küüned ja juuksed. Kuna kilbi luustik ning keratiinikihid sisaldavad verevarustust ja närvilõpmeid, tunneb kilpkonn oma kilbile suunatud kergetki paitust, survet või vigastust.
Hingamine ja ellujäämismehhanismid
Kuna kilpkonnal on jäik luuline kilp, ei saa tema rindkere hingamisel laieneda nii nagu imetajatel. Selle asemel kasutavad nad hingamiseks kõhulihaseid ning tekitavad liikumist jäsemete pesades, mis aitab õhku kopsudesse ja kopsudest välja suruda.
Mõned veekilpkonna liigid on võimelised talveunerežiimil ehk hapnikuvabas vees viibides omastama teatud määral hapnikku otse läbi oma kloaagi limaskesta. See omapärane kohastumus võimaldab neil looduses jääkaane all viibida kuude kaupa kordagi pinnale õhku hingama tulemata.
Pikaealisuse tagamine kodutingimustes
Nii pikka elatavat iga silmas pidades rõhutavad veterinaarid, et kilpkonna lemmikloomaks võtmine nõuab põhjalikku läbimõtlemist. Vale toitumine, puudulik UVB-kiirgus või liiga madal keskkonnatemperatuur ei viita haigestumisele koheselt, vaid avaldub looma organismis aastate jooksul märkamatuks jääma kippuva kroonilise kahjustusena.
Allikatest
Artikkel toetub Adelaide'i Ülikooli ja Illinois' Ülikooli loomaarstiteaduskonna eksootiliste loomade füsioloogia õppematerjalidele ning WSAVA ja WAVMA roomajate pikaealisuse ja anatoomia uuringutele.
