Kes on talviti aias sagedasemad külalised?
Kõige arvukam toidumaja külastaja Eestis on kollase kõhualuse ja musta pealaega rasvatihane, kelle seltsis tegutseb sageli ka pisem, helesinise pealaega sinitihane. Seemnesööjatest paistavad silma tugeva nokaga rohevindid, kelle seltskonda lisanduvad punase rinnaga isased ja tagasihoidlikuma hallikaspruuni sulestikuga emased leevikesed.
Toidumaja ümbruses võib tihti kohata ka põld- ja koduvarblasi, kes tegutsevad enamasti salkadena, ning sinihalli selja ja roostekarva kõhualusega puukoristajat, kes suudab ainsa Eesti linnuna puutüvel pea alaspidi liikuda. Lisaks neile külastavad aedu suur-kirjurähnid, pasknäärid ning lumevaesematel talvedel maapinnalt mahakukkunud õunu ja marju otsivad musträstad.
Millal ja kuidas lindude toitmist alustada ning lõpetada?
Lisatoitmisega on mõistlik pihta hakata alles siis, kui püsiv külm on kestnud paar nädalat või maad katab paks lumevaip. Liiga varajane toitmine võib rändlindude lahkumisinstinktile halvasti mõjuda ja nad siia talvituma jätta. Soojemal perioodil leiavad linnud loodusest piisavalt süüa, kuid pakase ja sula vaheldumisel on lisaenergiast lindudele suur abi.
Kord alustatud toitmist tuleb järjepidevana hoida kuni kevadeni, sest ootamatu toidulaua kadu võib keset karmi talve lindudele saatuslikuks saada. Toiduportsjon tasub välja panna iga päev kindlal kellaajal, kuna linnud harjuvad rütmiga kiiresti, saabuvad õigeks ajaks kohale ning toit ei jää lume alla seisma. Kevadel vähendatakse koguseid paari nädala jooksul järk-järgult ning toitmine lõpetatakse hiljemalt aprillis, kui putukad ja seemned on looduses taas kättesaadavad.
Milliseid toite aialindudele pakkuda?
Kõige universaalsemad ja toitainerikkamad valikud on õhukese koorega päevalilleseemned ehk sihvkad ning maitsestamata pekk, mida hindavad peaaegu kõik aialinnud. Lisaks sobivad seemnetoidulistele suurepäraselt ka lina-, rapsi-, kõrvitsa- ja seedermänniseemned ning soolamata maapähklid.
Tihastele, rähnidele ja puukoristajatele on suurepäraseks energiaallikaks puhas searasv. Tugevama nokaga linnud söövad lisaks seemnetele teravilja, näiteks kaerahelbeid, hirssi, tangusid, tatart või maisi, mille külmumist saab tilga toiduõli lisamisega ennetada. Vahelduseks võib pakkuda puurilindudele mõeldud seemnesegusid, keedumuna, magedat juustu või rasvast hakkliha, rästastele aga puudele jäetud õunu, marju ja pehmeid köögivilju, näiteks keedetud kartulit.
Mida tuleb lindude toidulaualt eemal hoida?
Toidu valimisel kehtib kaks lihtsat reeglit: toit peab olema täiesti maitsestamata ning võimalikult kuiv. Suure veesisaldusega palad kipuvad miinuskraadidega jäätuma ja muutuvad lindudele kättesaamatuks, plusskraadidega aga omakorda riknevad kiiresti. Eriti sobimatud on soolased ja vürtsikad toidud, sealhulgas tavaline leib. Samuti ei tohi lindudele anda riknenud toitu.
Kuidas sööta õigesti serveerida?
Lisaks toidu valikule määrab lindude heaolu söögikoha ülesehitus. Rasvapalle saab pakkuda tihasekellana või alusele kinnitatud topsis, maapähklid tasub aga üles riputada võrguga või spetsiaalses sööturis. Ka pekitükke on mugav riputada nii, et linnud pääseksid neile hõlpsalt ligi ja toit püsiks lumevaba. Linnumajade puhul tasub jälgida, et suuremad tiivulised, näiteks varesed, harakad või tuvid, aialindude eest toitu ära ei sööks ega neid söödakohast eemale ei peletaks. Selliseid olukordi aitavad vältida kitsamad sissepääsud ja pulkadega eraldused, mis takistavad suuremate lindude söödale ligipääsemist. Oluline jälgida, et igapäevane toidukogus oleks ühtlane ja mitte liiga suur, et linnud jõuaksid väljapandu enne selle lume alla mattumist ära süüa.
Allikatest
Artikkel tugineb Eesti Ornitoloogiaühingu teabematerjalidele.
