Vaktsineerimine: kaitse, mis algab kutsikaeast
Kutsikas tuleb maailma emalt saadud antikehadega, mis kaitsevad teda esimestel elunädalatel. Need antikehad aga kahanevad ja jätavad koera haavatavaks just siis, kui ta hakkab maailma avastama. Vaktsineerimise mõte on see kaitse üle võtta enne, kui loomulik immuunsus otsa saab.
Eestis alustatakse kutsika vaktsineerimist tavaliselt umbes kahe kuu vanuselt kombineeritud süstiga, mis kaitseb katku, parvoviiruse ja nakkava maksapõletiku eest. Sellele järgnevad kordussüstid mõnenädalase vahega, kusjuures ühel korral lisandub leptospiroosivaktsiin ja hiljem ka marutaudivaktsiin. Aasta pärast tehakse kordusvaktsineerimine. Rahvusvaheliste väikeloomaarstide (WSAVA) soovituste kohaselt peetakse katku, parvoviirust ja maksapõletikku põhihaigusteks, mille vastu piisab täiskasvanud koeral kordusest umbes iga kolme aasta tagant. Leptospiroosi ja nn kennelköha vastu vaktsineeritakse vajadusel sagedamini, sest nende kaitse on lühem – täpse skeemi paneb paika loomaarst vastavalt sellele, kus ja kuidas koer elab.
Marutaud on omaette juhtum. See on Eestis seaduse järgi kohustuslik: koer tuleb esimest korda vaktsineerida kolme kuni nelja kuu vanuselt ja seejärel vähemalt iga 24 kuu tagant. Marutaud on inimesele surmav haigus, mistõttu siin ei ole tegu pelgalt soovitusega, vaid loomapidaja kohustusega.
Ussid, kirbud, puugid – väiksed vaenlased
Parasiiditõrje kuulub nende asjade hulka, mida on kerge unustada, sest tulemust ei näe. Terve koer näebki välja terve. Aga seesmised ussid võivad rahulikult paljuneda, ilma et loom kohe nähtavalt kannataks, ja kirbud jõuavad kodus paljuneda enne, kui esimest üldse märkad.
Ussitõrje sagedus sõltub koera eluviisist: metsas jooksva, laipu nuuskiva ja teiste loomadega kokku puutuva koera risk on suurem kui rahuliku linnakoera oma. Kutsikaid ussitatakse tavaliselt tihedamalt kui täiskasvanuid. Puukide hooaeg Eestis kestab tänaseks pea kogu sooja perioodi ja puugid kannavad edasi tõsiseid haigusi, mistõttu tõrjevahend – olgu tilgutina, tabletina või kaelusena – tasub valida koos loomaarstiga vastavalt koera suurusele ja harjumustele.
Toitmine: kvaliteet enne kogust
Koer on kassist paindlikum sööja – ta talub taimset toitu paremini –, kuid see ei tähenda, et tal oleks ükskõik, mida kaussi panna. Täisväärtuslik koeratoit on koostatud nii, et see kataks valgu-, rasva-, vitamiini- ja mineraalainevajaduse õiges tasakaalus. Inimese toidulaualt pärit jäägid seda tasakaalu ei paku ja osa meie igapäevastest toitudest – šokolaad, sibul, viinamarjad, kseülitooliga magustatud tooted – on koerale lausa mürgised.
Kõige levinum toitmisviga ei ole aga vale toit, vaid liiga palju toitu. Ülekaal on koerte seas laialt levinud ja selle tagajärjed on tõsised: liigesekulumine, suurem koormus südamele, diabeedirisk ja lühem eluiga. Priske koer ei ole õnnelikum koer. Kausi täitmise asemel tasub jälgida pakendil toodud kogused, arvestada maiused päevasesse energiahulka ja kontrollida aeg-ajalt käega roiete katsumisega, kas vöökoht on veel olemas.
Liikumine ja pea – mõlemat on vaja väsitada
Koer vajab liikumist, aga vajadus on tõuti väga erinev. Karjakoer või linnujahikoer on aretud tegema tunde tööd ja lühike jalutuskäik teda ei rahulda; väiketõug või vanem koer võib olla täiesti rahul tagasihoidlikuma tempoga. Kui energiline koer ei saa piisavalt koormust, ei jää see märkamatuks – see väljendub närimises, haukumises, rahutuses ja muudes "probleemides", mis tegelikult on lahendamata vajadused.
Sama oluline kui füüsiline koormus on vaimne tegevus. Nuusutamismängud, koolitus, nuputamismänguasjad ja uued keskkonnad väsitavad koera sageli rohkem kui pelk jooksmine. Hea rusikareegel: koer, kes on nii kehaliselt kui vaimselt rahuldatud, on rahulik koer.
Suutervis – vaikne, kuid sagedane mure
See on osa, mille peremehed avastavad tihti liiga hilja. Uuringute järgi on enamikul koertest juba kolmandaks eluaastaks mingil kujul hambahaigus, ja hambakivi all peituv igemepõletik ei jää alati suhu – krooniline põletik võib koormata südant, neere ja maksa. Eriti ohustatud on väikest tõugu ja lühikoonulised koerad, kelle lõualuu on väike ja hambad tihedalt koos.
Märgid, mida tähele panna, on halb hingeõhk, punetavad või veritsevad igemed, süljeeritus ja söömise vältimine. Ennetus algab kodus – hammaste harjamine koertele mõeldud hambapastaga on kõige tõhusam –, kuid aeg-ajalt on vaja ka loomaarsti tehtavat professionaalset hambapuhastust.
Kastreerimine ja steriliseerimine
Koera kastreerimine (isastel) ja steriliseerimine (emastel) on otsus, mis mõjutab nii tervist kui käitumist. See hoiab ära soovimatud pesakonnad, vähendab teatud kasvajate ja põletike riski ning maandab hormoonidest tingitud käitumist. Sobiv aeg ei ole aga kõigil koertel sama: suurt tõugu koera puhul soovitavad paljud loomaarstid oodata, kuni loom on kasvamise lõpetanud, sest suguhormoonidel on roll luustiku arengus. Just seepärast tasub aja üle otsustada koos loomaarstiga, arvestades konkreetse koera tõugu, suurust ja iseloomu.
Millal loomaarsti poole pöörduda
Koer, kes ootamatult sööb vähem või keeldub söömast, joob järsku palju rohkem, väsib kiiresti, lonkab, oksendab või kannatab kõhulahtisuse käes, köhib püsivalt, kratsib end lakkamatult või muudab käitumist – kõik need on signaalid, mida ei tasu "ära ootama" jääda. Koerad on visad ja varjavad ebamugavust kaua, seega juba see, et midagi on nähtavalt teisiti, tähendab tavaliselt, et tasub uurida. Varajane pöördumine on peaaegu alati odavam ja lihtsam kui hiline.
Kokkuvõte
Koera eest hoolitsemine ei ole ühekordne pingutus, vaid harjumuste kogum: õigel ajal vaktsiin, regulaarne parasiiditõrje, korralik toit õiges koguses, piisav liikumine ja vaimne tegevus, hoolitsetud suu ning peremehe tähelepanelik silm. Ükski neist pole keeruline, aga koos moodustavad nad selle, mis eristab lihtsalt ellujäävat koera õnnelikust ja tervest kaaslasest. Ja kui miski tekitab kahtlust, on kõige usaldusväärsem partner alati sinu koera tundev loomaarst.
