Pailembeline Mirju vajab teie toetavat abikäppa! Mirjuga kohtusime 15.juunil, kui ta meie varjupaika jõudis. Püüdsime küll hoopis teist kassi, kuid puuri läks hoopis Mirju. Ka Mirju käis seal ringi ja otsis mitmest majapidamisest süüa. Kohalikud teda omaks ei tunnistanud, pigem arvasid, et ta on sinna maha pandud. Varjupaigas teda üle vaadates polnud selge, kas tal on kodu olnud või... Ta tundus pigem vaba hingega, kes polnud rahul varjupaika jõudmisega. Oma vesiste silmadega uuris ta meid susina-urina saatel. Ei mingit puudutamist ja lähenemist. Vaevu saime talle puugirohu peale, sest seda ta vajas. Vaeseke oli puuke täis. Andsime talle aega rahuneda oma pesas, kus teda ootas juba ka toit. Toidu sõi piiga koheselt, kuid pessa magama ei kavatsenudki ta minna. Valvas susinal puuri ukse ees. Kui lähenesid, siis susin valjenes, kui kaugenesid, siis susin muutus vaiksemaks. Kerge see tee meie sõpruse suunas algselt polnud. Ei tahtnud ta endale lähenemist ega ka silmsidet.