Maarja ja 6-aastane Hovawart Mara. Pilt: erakogu

Maarja Tuga: koostöö koeraga saavutatakse õige energiaga
17.05.2016

Maarja Tuga (21) on rõõmsameelne loomasõber, koerte koolitaja, Minu Koer lemmikloomade kaupluse klienditeenindaja ja lisaks kõigele peab enda kodus igapäevaselt koertehoidu. Koerte koolituste ja hoiu teenuseid pakkuva ettevõtte Kutsikastkoerani juht peab oluliseks inimeste teadlikkuse tõstmist selle vallas, kuidas oma koeraga saavutada hea koostöö ja katkematu kontakt.

Maarja kirjeldab iseend kui sünnist saati südamega koerainimest. Juba 6-7 aastaselt võis Maarjat leida koertenäitustelt ning peale kooli trepikodades uksekelli läbi helistamas - ehk kellegil on kodus koer, keda rõõmustada jalutuskäiguga Tabasalu metsades. Maarja lihtsalt nautis koerte seltskonda ja taipas, et mõistab koeri kuidagi teistmoodi kui tavalised inimesed. Koertega jalutamine julgustas Maarjat edaspidi võtma osa näitustest ja võistlustest, käima varjupaigas vabatahtlikuna abiks ning mis võibolla et oluliseimgi - tegema otsustava sammu päris enda koera võtmise näol.

Mara on suurepärase iseloomuga kauaoodatud sõber

Maarja oli 15-aastane kui kutsus laua taha koosolekule oma vanemad, et selgitada miks on perele koera võtmine ainuõige valik. "Ma tõin paberi ja pliiatsi, paberile tõmbasin joone keskele. Ühe lahtri pealkirjaks sai "plussid" ja teisele "miinused"," räägib Maarja kui hea veenmisoskusega teismeline ta oli. "Olin seda tõugu otsinud 2 aastat ja täielikult veendunud, et pean ta endale saama. Selgitasin vanematele, et kui plusse leiame rohkem kui miinuseid, on koera tulek kindel."

Nii juhtuski, et ükski miinus ei kaalunud üle Maarja tahtejõudu ja üsna pea oli kodu rõõmustamas Hovawart tõugu Mara. Maarja kirjeldab lemmikut kui täiusliku iseloomuga, sotsiaalset ja mänguhimulist, suurepärase karjainstinktiga koera. Mara on täiskohaga partner ka koertehoidu toodud koerte kasvatamisel, korrigeerib ulakaid koeri ja kasvatab emalikul moel hoiukutsikaid. 

Koertehoid on rõõm nii koerale kui omanikule

Maarja on eraldanud hoiukoertele lausa ühe poole enda ja toetava elukaaslase kodumajast. Koertetoas on igale koerale oma boks, kus öösel liigikaaslaste segamata põõnata, kuid päevasel ajal on hoiukoertele garanteeritud trall ja looduses müttamine.

Maarja sõnul on Kutsikastkoerani koertetuba suurepärane võimalus oma koera sotsialiseerimiseks ja karjainstinkti kasvatamiseks - iga päev on hoius keskmiselt 10 koera. Pühad ja vaheajad on populaarseimad perioodid, mil omanikud oma koera hoidu toovad, aastavahetuse veetis Maarja lausa 17 hoiukoeraga. Küsimusele, kas Maarja ka ise vahel puhata saab ja abilisi tööle võtta plaanib, naeratab naine ja raputab kergelt pead: "Koertega tegelemine on mulle rõõm. Ma arenen koos nendega. Loomulikult tuleb mõelda laienemisele, kuid hetkel saan ma üksi väga hästi hakkama. Lisaks pole ma leidnud veel kedagi, kelle teadmisi ja kogemusi usaldaksin niivõrd kui iseennast. Mina jään siiski alati vastutajaks."

Maarja juures hoius on koertel vabadust ja lõpmatult mängu teiste koertega. Oluline on koerte karjainstinkti kasvatamine, sest vaid nii saab koer ennast tunda kui koer. Maarja ei pelga, et metsa jooksma lastes koerad tema juurest plehku paneks, sest peab kõige olulisemaks elemendiks koertega suhtlemisel usaldust. "Usaldades koeraga suheldes nii iseennast kui koera ja hoides koeraga katkematut kontakti, saad kindel olla et koer soovib sinuga koostööd teha ning ei tee ettearvamatusi," usub Maarja. "Loomulikult tuleb koera kasvatada nii, et sina oled tema autoriteet ja mitte vastupidi."

Roosi - hoiukoer, kes jäi

Suure koerasõbrana on keeruline kujutada ette olukorda, kus sinu kodus peetavast koertehoiust käib iganädalaselt läbi mitmeid ja kümneid erinevaid vahvaid koeri. Katsu siis neisse mitte liialt kiinduda. Nii juhtub nii mõnigi kord, et mõni eriti ägeda iseloomuga koer saab Maarjale nii armsaks, et kahju on ta omanikele tagasi anda. Ratsionaalse inimesena ei hakka loomulikult Maarja koera endale nõudma, aga igast koerast jääb hinge märk küll. 

Ühe hoiukoeraga oli saatusel aga Maarja jaoks plaan. See oli väike ja armas kääbusšnautser Roosi, kes päris pisikese kutsikana käis Maarja juures mitmel korral hoius. Roosi ja Maarja vahel tekkis üsna kähku hea side. Isegi Mara suhtus Roosisse kuidagi teisiti, võttes veel ebakindla ja argliku koera oma kaitsva tiiva alla. Roosi sai alati aru, kui oli aeg hüvasti jätta ja oma päris koju naasta, see muutis ta silmapaistvalt nukraks. Ühel päeval teatas Roosi omanik, et peab kahjuks koerast loobuma. Mitu kuud aitas Maarja Roosile uut kodu leida, kuid süda hoidis armsaks saanud koerast kinni. Nii juhtuski, et Roosi leidis Maarja juurest päris lõpliku kodu. Nüüdseks on koerast saanud tragi ja tubli, hea valveinstktiga koer, kelleta Maarja oma elu enam ette ei kujutaks.


Sõnakuulelikke ja õnnelikke koeri koolitatakse õige energiaga

Maarja usub, et koertega peab käituma kui lastega - tuleb luua usalduslik suhe, partnerlus ja koostöö. "Sa tahad olla talle parimaks sõbraks, kuid samas jääda alati lapsevanemaks," usub Ilmandu külas koerte koolitajana tegutsev noor naine. 

Maarja pole teadlikult oma koolitusviisile nime andnud, sest ei soovi et inimesed suhtuksid tema trennidesse eelarvamusega. Naine selgitab oma koolitusviisi energia baasil õpetuseks: "Alustan koolitamist alati omanikust, mitte koerast. Mitte sellest, mida teeb omanik oma koera õpetades valesti, vaid mida ta teeb liiga vähe ja mida liiga palju. Mõnikord saadan närvilise omaniku trenni eemalt vaatama, sest koer tunnetab alati ebakindla energia ära ning nii viib see ka teda segadusse." 

Eelkõige ise õppinud, kuid mitmeid koolitusi ja seminare läbi teinud Maarja peab koeraga suheldes eelkõige oluliseks inimeste teavitamist, et ükski koer ei sünni agressiivsena. Kindla, võnkumatu töö ja usaldusega saab igast koerast õnnelik ja sõnakuulelik partner, kes hetkekski ei kaota kontakti omanikuga ja reageerib ka keset mängu. "Trenni tulnud omanik peab olema avatud, grupis peab toimuma pidev arutelu," usub Maarja ja loodab, et üha rohkem koeraomanikke leiab tee tema juurde trenni.